Pidime suhtlemise tunnis laskma fantaasial lennata..
Ohates avas Ohmard Jänes Kuressaare Ametikooli ukse. Pistis suitsu suhu ja marssis suitsunurga poole. Tuju oli kehv ja temast mööduvad III kursuse kokaplikad ajasid ta veel rohkem närvi.
Kiirel sammul jõudis ta suitsunurka ja nägi sealgi kokaplikasi, kes nägid peale eilset solaariumi välja nagu grillkanad. Nad tossasid seal nagu vanad korstnad ja väike Ohmard koperdas neile otsa. Grillkanad läksid maru närvi, näost tulipunaseks ja ründasid terve grupiga Ohmardit. Nad lendasid kohe massiga talle peale.
Lendas juukseid, lendas hambaid. Säärekarvu, varbaküüsi.
Äkitselt jäi Ohmardile silma üks imekaunis neiu. Blondide kiharatega ja meresiniste silmadega, kes oli näost kui neeger, aga just see oligi säravaim asi, mis Ohmardile silma jäi.
Kui aga blond tibi naerma hakkas, nägi Ohmard ta imeilusaid ristis ja kollaseid hambaid. Ohmars armus temasse veelgi ja kutsus ta enda ühikatuppa.
Ohmard ise nägi välja nagu peldikupotihari. Tal olid punased juuksed, mis olid rohke geeliga püsti aetud. Tema põsesarnu kattis rohke karvastik ja ninal olid üksikud tedretäpid. Tema silmad olid kui peegelsära taevapilvest, aga kahjuks oli ta üsna lühijalgne.
Tibi oli juba mitu päeva Ohmardiga suhelnud ja nüüd neil oli armastus. Nii suur, nii suur.
Ja nad elasid önnelikult kuni elulõpuni.